Vanade võrride pelgupaik

Go down

Vanade võrride pelgupaik

Postitamine by Kevin68 on Nelj Märts 19, 2009 1:58 am

"Minu esimene võrr oli Ereliukase lasteratas, millele isa aitas peale panna naabri kingitud abimootori. Sellega paarutasin kodulinnas Haapsalus ringi juba kuueaastaselt." Meenutab Kelner mopeediajastu algust. Pärast kooli lõpetamist paiskas elu Kelner Viljandi kanti, kuid Mulgimaalgi sattus ta jälle võrri sadulasse, kui postiljonina töötanud mehe ametisõidukiks sai juba tükk maad kangem kahekäiguline mopeed Riga 16. Uuesti istus Kelner võrri sadulasse 1999. aastal, kui läks sõbrale appi ühest kuurist vanu Jawa tsikleid ära vedama. Mootorrataste seltsis vedeles ka väsinud Riga 7, mille Kelner samuti kaubikusse hiivas ja koju vedas. Nalja pärast sai üritatud võrri käima joosta ning oh üllatust, see ärkaski ellu! Riia Sarkana Zvaigzne ( punane täht - toim ) tehases valmistatud ja uuest peast terve kuupalga ( 110 rubla ) maksnud sääreväristaja 1,2 hobujõuline hing osutus niivõrd visaks, et mõni aeg hiljem tegi Kelner sellega isegi reisi Rootsi.

Vene võrri pidasid omanikud lihtlabaseks rämpsuks

Seejärel soikus Kelneri mopeedivaimustus taas müneks ajaks, kuid pool tosinat aastat tagasi hakkas ta sihipäraselt kõikjalt Eestist kokku otsima nõukaaegseid abimootoriga jalgrattaid, sääreväristajaid ja käigukastiga mopeede. "2003-2004. aastal oli valik veel päris rikkalik" tunnistab Kelner, et aastakümnetest rohkem ja vähem räsitud kergliikureid kogunes tema hoolde kiiresti lausa kümnete kaupa. Enamik omanikest loobus Vene võrrist vähimagi kahjutundeta mõnesaja krooni eest, sest alatihti tõrkunud ning hädise mootoriga sõiduriistu põlati mõttetuks rämpsuks. Kui viis aastat tagasi alustati Kelner eestvõttel aga nostalgiahõngulise võrrivõidusõidusarjaga, kargas töökorras sääreväristaja hind hoobilt 300 kroonilt 3000'ni. Esimeses stardis Tallinna külje all Jaanimäe rallikrossi rajal oli joonele pandud üle 10 võrri, kuid see oli alles algus - sari on nüüdseks jagunenud tervelt kolme klassi ( standardvõrrid, tuunitud pillid ning isegi külgkorviga isendid ) ning mingi ime pole võrrirajal kihutamas märgata endisi tsiklivõidusõitjaidki. Ainuüksi külgkorviga võrre on stardis kümmekond ning need vudivad tänu elektronsüütele, vesijahutusele, ketaspiduritele, moodsatelt tsiklitelt laenatud vedrustusele jms edasi lausa uskumatu kiirusega. Kelnerist võrrivõidusõitjat siiski ei saanud - pärast paari käeproovimist naasis ta taas mopeedide kogumise manu. Kuna nõukaaegne mopeedivalik oli üpris üheülbaline( neid tootsid küll Venemaa, Läti ja Ukraina tehased mitme nime all ja kümnetes mudeliversioonides, kui põhimõtteliselt ainult kaht sorti - käigukastita D-mootoriga kergvõrre ning kahekäigulise jõuülekandega kiiremaid-võimsamaid isendeid ), hakkasid Kelner kollektsiooni sattuma ka läänemaised kaherattalised. Näiteks 2006. aastal ostis ta Rootsist ühe vana Crescenti, selle kõrval külitavad 1968. aasta Motobecane ja üks lihtsakoeline Honda, neile on seltsiks mõni Soomest pärit Tunturi ja Helkama ning motorollerikujuline, kui mootorit juhi jalge all peitev Ida-Saksa MZ.

Imeltusväärne fantaasia ja kägistatud mootorid

Kuigi mopeedile esitatavad nõuded on kõikjal maailmas olnud läbi aegade üsna sarnased - mootori töömaht kuni 50 kuupsentimeetrit ning tippkiirus tavaliselt 40 km/h, on sadade inseneride fantaasia tolle piirangu kiuste imeteldav: mopeedi raame on kokku keevitatud küll torudest, küll plekist, mootoreid on nii kahe- kui ka neljataktilisi, jõuülekandeks nii variaator-, automaat- kui ka tavalisi 2-4 käigulisi käigukaste, mõnel lisahoo andmiseks veel ka jalgratta pedaalülekanne. "Kui kõigi teiste sõidukite puhul on eesmärk mootorist võimalikult palju hobujõude välja meelitada, siis mopeediga on asi sageli risti vastupidi. Jõuallikas on tihti üsna brutaalselt kägistatud, et kiirusepiirangut mitte ületada. " muheleb Kelner. Suurem osa paekiviaidas vanaduspuhkust veetvaist mopeedidest on peremehe kinnitusel enam-vähem hinges. "Peaaegu kõik saaksin soovi korral õhtuks käima," arvab Kelner. Tunnistades samas, et vanurite restaureerimiseni pole ta siiani jõudnud. Saatuse irooniana saab meil omal ajal laialt levinud nõukamopeedide ennistamine olema pigem keerulisem kui läänemaiste oma, sest viimastele olevat paljusi kuluosi tänaseni poest saada, näiteks NSV Liidu legendaarse säärekamootori viimase versiooni D8 valmistamine aga lõpetati mõni aasta tagasi ning varsti jõuallika juppide kõikvõimalikud laojäägidki igaveseks otsas. Näiteks Tagadi vanavaralaadal nõuti sügisel D-mootori eest külma pilguga juba 5000-krooni!



Jutt pärineb "Meeste ABC" ning võib esineda kirjavigu, kuna kirjutasin terve teksti käsitsi ümber.

Siin saab tutvuda masinatega, mida Kelner omab : http://forum.moped.ee/kasutajate-masinad-ja-projektid-f15/minu-mopeedid-t36.htm

Kevin.
avatar
Kevin68
Lehekülje haldaja
Lehekülje haldaja

Postituste arv : 1084
Age : 23
Registration date : 04/11/2008

Vaata kasutaja profiili http://www.vanaisavokk.forumotion.com

Tagasi üles Go down

Tagasi üles


 
Permissions in this forum:
Sa ei saa vastata siinsetele teemadele